Autot nähakse tavaliselt kui investeeringut isiklikku ja perekonna mugavusse, eneseväljendusse ning naudingusse, kuid finantsilise tasuvusega seostatakse seda harva. Aga asjata. Mõni auto pakub ostjale tohutut mõnu ja sellest saab investeerimisobjekt, mille väärtus kasvab iga aastaga. Selleks ei pea ilmtingimata olema poole sajandi vanused kollektsioonmudelid, kirjutatakse pressiteates.
„99% tänaval nähtavaid autosid maksavad kümne aasta pärast tunduvalt vähem kui praegu või langevad sootuks kasutusest välja. Ent ülejäänud ühest protsendist, kuhu kuuluvad enamasti väga ainulaadsed mudelid, saab hea investeering, mis on rahalise tasuvuse poolest võrdväärne paljude alternatiividega. Kõige keerukam on aru saada, millised autod selle protsendi hulka kuuluvad, kuid on olemas juhised, mis lihtsustavad nende leidmist,“ ütleb Maserati müügijuht Kęstutis Vaitkevičius.
Konkreetseid reegleid, millal on parim aeg osta kasutatud autosid lootusega, et nende väärtus kasvab, ei ole veel keegi kirja pannud, kuid mõnele aspektile saab siiski tähelepanu pöörata. Näiteks mudeli väärtus sõltub väga harva selle vanusest, märksa suuremat mõju avaldab tootmismaht. Auto võib olla valmistatud saja aasta eest, aga kui mitme aasta jooksul on konveierilt maha veerenud miljoneid samasuguseid mudeleid ja praeguseni on neid alles kümneid tuhandeid, siis ei ole need tänapäeval väärtuslikud ja vaevalt et need ka kümne aasta möödudes rohkem maksavad. Kui mudeli „tiraaž“ jääb mõnekümne tuhande kanti, siis esimese 20–30 aastaga selle väärtus langeb, kuni jõuab madalaima punktini, misjärel hakkab tasapisi kerkima.
See protsess on hästi nähtav Maserati Quattroporte eri põlvkondade võrdluses. Kolmanda ja neljanda põlvkonna mudelid, mis on praegu 20–40aastased, maksavad ligikaudu 10 000 – 15 000 eurot. Samas kõigest kümme aastat vanema – 1970. ja 1980. aastatel valmistatud esimese ja teise põlvkonna Quattroporte soetamiseks on vaja neli korda suuremat summat.
Teine näide on Maserati BiTurbo. Tegu on esimese seeriaautoga, mille mootoril oli kaks turbokompressorit ja kolm klappi ühes silindris. Aastatel 1981–1993 valmistati neid peaaegu 30 000, kuid tänapäeval saab korralikus seisundis mudeli osta 10 000 euro eest. Kabrioletid on kallimad – vaevalt et sellise odavamalt kui 20 000 eest saaks. Kuni need mudelid on suhteliselt noored („youngtimers“) on nende hind väike ja sisuliselt madalpunkti saavutanud, ent aja möödudes jääb neid aina vähemaks ning ühe eksemplari hind üha kerkib.
Mõju avaldavad ka saavutused autospordis – paljud oksjonitel kõige kallima hinnaga müüdavad autod on võitnud prestiižseid võidusõite, nagu vormel 1, Le Mansi 24 tunni sõit või Indianapolis 500.
Mõne auto hind ei lange 10 000-ni, vaid püsib üsna kõrge ka auto vananedes. Üks selline näide on Maserati GranCabrio. Uuena maksab selline kabriolett umbes 150 000 eurot, aga kümneaastast GranCabriot praegusel ajal ilmselt vähem kui 60 000 eest leida ei õnnestu. Selline väike väärtuse langus on kogu turul erandlik. Niisuguse auto hind ei peaks oluliselt langema. See on juba mitu aastat sarnasel tasemel olnud ja võib lähiajal isegi tõusma hakata.
Millest nii kõrge hind? Hoolimata suurest tootmismahust (GranCabriot ja GranTurismot on alates 2007. aastast valmistatud mituteistkümmend tuhat) võimaldavad mudeli töökindlus, head tehnilised omadused ja uuenduslik disain autoomanikel nautida sõidukit, mida ei ohusta suur väärtuselangus. Olukorda ei tee kindlasti halvemaks ka neisse paigaldatud Ferrari mootorid ja käigukastid ning varasemad saavutused erinevatel võidusõitudel. Sarnane olukord iseloomustab tavaliselt paljusid piiratud tootmismahuga mudeleid. Näiteks Maserati Levante linnamaastureid müüakse igal aastal tuhandeid, kuid ainulaadset Levante Vulcanot on valmistatud vaid 150 eksemplari. See on märk, et sellise auto väärtus väga palju ei lange ja selle hind hakkab tõusma varem kui teistel Levante mudelitel.
Mõni mudel hakkab kallimaks muutuma niipea, kui see salongist lahkub. Ferrari Enzo platvormil loodud sportautosid Maserati MC12 valmistati eelmisel kümnendil kõigest 62, millest 12 tehti võidusõiduks ja need kannavad nime Corsa, ülejäänud 50 on tänaval sõitmiseks. Neid müüdi hinnaga umbes 1,5 miljonit dollarit. Praegu on sellise mudeli ostuks vaja 1,5 korda suuremat summat. Ainuüksi müüdavat eksemplari leida pole sugugi lihtne.
